Arrrrghhhh!

Muud polnudki….

Palju kergem hakkas kohe.

Kõnnu mõisa kupjal oli kolm ilusat tüü-ü-taaart…

Noniii, millest aga alustame siis.

Alustamegi sellest, et kuidas Klaassaalis kontsert läks. Ütlen ausalt, et on sõpse, kelle peale ma ääretumalt solvunud olen hetkel – IKKA VEEL. See, kuidas nii negatiivselt juba kohe alguses asja suhtutakse, et ähh, miski koorilaul ja plaplapla ja meil on rutiin ja meie seda rutiini ei murra. Teate, nunnud. Kontserdile tulid vähemalt kaks inimest, kelle käest sain mina nii positiivset vastukaja, et hea hakkas (ja polnud nad midagi sedasi, et VIISAKUSEST ütleme, et oli mõnus) – MA EI KUTSU TEID ENAM KUHUGI! Arvestades veel fakti, et kogu üritus oli tasuta. Siin kohal mainiksin veel ära, et kui palju meil neid tasuta üritusi üldse veel tulemas on, ei kujuta ette – ilmselt ühtegi ei tule enam. Mõni nunnu saatis mulle muidugi sõnumi, et ei ole tulemas, mis oli ääretult armas – vat nii käivad need asjad. Kiitus.
Aga üldiselt – Klaassaalis sellise kavaga esineda on äärmiselt keeruline. Kuna Külavahelauludes toimub usin liikumine näitlejatel, siis kõlal on siuke viivitus taga, et piinlik hakkab. Samas ainult laval laulda oli täitsa meeldiv.

Ja nüüd Kihnust kah. Kihnu reis on ilmselt üks selliseid reisusi ja esinemisi, mis mulle eluks ajaks meelde jääb. Alustakski siis kohe algusest.
Reedel sai Krissi sünnipäeval käidud, kus sai tehtud paar veinipokaalikest, söödud ülihääd kartulisalatit (tunnistan – nii hääd pole ma veel saand varem, kiitused Krissi emale edastasin personaalselt). Seltskond oli meeldiv ja üldse oleme Rainiga avastanud, et aeg liigub ikka ülikiirelt (siin kohal mõningaid situatsioone kõnelemata) – oligi aeg ära minna, kuna Rain tahtse paari sõbraga väiksed õlled ja muud joogid teha. Mul ka väike veinike sees ja mõtsin, et tõesti ei viitsiks koju minna, et parem teeks ka siis mõne õlle. Mõeldud tehtud. Poole nelja ajal sai mõeldud ja öeldud, et teeks nüüd nii, et joome siin kella poole kuueni, et siis on mul ainult takso peale minek, kodust vupsadi-lupsadi läbi, Kihnu minekuks asjad näppu ning Mere puiesteele bussu pääle.  Kell 4 olid osad juba ära kukkunud ja Rain kurtis ka, et on vist tudune. Üksinda edasi üleval passimine tundus kuidagi hale, kerisin ka unne. Äratuse panin kella 5′ks, siis 5.05′ks ning 5.35′ks. Kuulen, et keegi helistab. Võtan telefoni ning vaatan, Kristikene helistab. Vastan. Nüüd uurib, et kui kaugel ma olen. Vaatan ruttu kella, kell on 6.37 ja alustan vaikset vandumist. Voodist püsti ja lubasin kohe takso võtta ning kohale tulla, et kuhu siis vaja tulla, kuna nad olid juba bussiga liikumas. Paanika veel suurem. Jannel rahvariided õnneks kaasas, seega väga hullu pole. Teatasin, et olen kohe kohal.
Nüüd siis mis. Appi, mis aadress on? Rain magab nigu kott, hakkan teda siis üles ajama, et teada saada, mis ta kodune aadress on. Ise samal ajal vannun juures.
Mina:”Rain, mis su kodune aadress on?”
Rain ütleb oma telefoninumbri. Mul tekib väike küsimärk peakohale, et ahhhh???
Mina:”Mul on su kodust aadressi vaja, mis su aadress on?”
Rain ütleb taaskord oma telefoninummeri. Mul kisub juba suu naerule, kuid samal ajal on paanika ka räme suur ning jätkan aadressi teada saamist:”Ole nüüd kena ja anna mulle oma kodune aadress!!!!”
Rain ikka telefeoninumbri lainel. Mul juba kannatus otsas:” Ma tean su numbrit, anna mulle oma kodune aadress, et ma saaks takso tellida!!!”
Rain teatab siis:”Aga sellest piisab…”
Vaikselt ma tunnen, et hakkan meest üles taguma juba vaikselt. Natuke aega toimus vaidlust ka sel teemal, et telefoninumbrist ei piisa selleks, et takso mulle tema juurde kohale tuleks. Lõpuks sain nummeri. Tellisin kiirelt takso, kell oli 6.44(hetkel fõunist vaatasin), 7 minutit. Müttasin end kiirelt riidesse ja alustasin järgmist pinnimist:
“Rain, milline sinu hambahari on?”
Rain siis pobiseb jälle patja:”See roheline seal…”
Jooksen vannituppa, vaatan – 0 ROHELIST HAMBAHARJA!
Haaran siis hambaharjad kaasa ning voodi ees algab uus dialoog.
Mina:”Milline neist?”
Rain:”See roheline seal…”
Mina:”Nende seas ei ole rohelist ju…”
Rain:”No siis too teine… see sinine”
Võtan siis mõlemad sinised hambaharjad ja uurin:”Kumb neist? Kas see?” ning näitan üht sinistest, mille peale Rain teatab, et see ei ole. Näitan siis teist sinist hambaharja ning küsin, et kas see. Rain vastab:” Vist see küll…”
Jooksen ruttu vannituppa kikusid pesema. Avastades, et mul pole ju ühtegi pangakaarti ega sularahagi kaasas, tuli Raini rahakotti ka tühjendada… Lõpuks tegin Rainile veel musi, pai, kihutasin omale roosa mantli selga ning valged kõrgekontsaga botased jalga ja jooksin trepist alla takso pääle. Samal ajal uurisin Janne ja Kristi käest, et kuhu täpsemalt ma siis tulema pean. Taksojuht mõistis mu äärmist ruttu ja paanikat kiirelt Vana-Pääsküla peatusse ning oli tore ja ületas kiirust väidetavalt 30′ga. Lubatud kiirusest võib üle sõita vist kümnega, seega ületas ta kiirust ainult 20′ga. Aga okei… Kohale jõudsin ma sinna peatusse kella seitsmeks. Vudasin kaks kätt taskus kiirelt bussi tõsele korrusele ning merereis võis alata. Kristi ja Janne nuusutasid mu muidugi vaikselt üle ja ilmselt oli seda teistelegi tunda, kui ma bussis oma suu avasin, aga noh… Vähmalt jõudsime me kenasti praamile ja hilinemist polnud. Sedasi ma seal siis olingi – kõrgete kontsadega valged saapad, roosa mantel või põrssa kostüüm nigu üks näitlejaist öelda armastas. Taskust avastasin kõigest kaks laetavat patakat, mis pidid mul kaamera välku minema (need said mu taskusse reede öösel sedasi, et Rain võttis mu telekapuldi parandada ja sinna jäid need kaks patakat sisse ja siis ma sain need tema juures tagasi, kui uurisin, et mis seis patakatega).
Õnneks selgus bussis, et kõikidel teistel on vahetusriided kenasti kaasas ning saingi omale hallata Kadri pluuse ja megahääd papud. Laupäev saarel oli minu jaoks hämming, kuna ma ei saanud paljudest asjadest aru. Magamatus oli selline, et kui natuke tukkunud olin praamil, siis peale seda hakkas mu torin pihta – nii, et ilmselt ütlesin nii mõnelegi midagi pahasti. Saarel oli ilus, aga jahe. Vähmalt siras päike kogeaeg taevas.
Kontsert läks kenasti. Väga kenasti. Nii mõnusa intiimse ja armsa õhkkonna suutsime sinna fuajeesse tekitada, et isegi publik jäi meitega rahule. Pärast kontserti laulsime Kihnu naestega laulusid ja poisidki võtsid oma laulujoru üles.
Präänikutejagamisel hiljem Rock City’s oli mu silm juba selgeks saanud. Olin selgi korral präänikud ära teeninud ja pääle selle veel sain omale ka hõbedast sõlekese – pean siinkohal tunnistama, et ma juba mõnda aega ostan omale sõlge. Järelikult ei olnud mul seda varem vaja teha, kuna nüüd on mul juba minu täitsa isiklik, millel ka ajalugu taga olemas, väga ilus ajalugu. Rääkimata veel sellest ajaloost, mis enne selle sõle kättesaamist toimus  xD
Kell 11 õhtal sai sauna mindud, olin esimeste seas. Kuidas sa sauna lähed, kui rätikut pole!? Kuna “siil udus” paunakene omas rätikukest ka veel peale mõnusate Kristi tehtud kaeraküpsiste, siis peale esimest laval käimist otsustasin, et söön need küpsukid ära ja siis pärast saan juba selle rätiga end vajadusel kuivatada. Kui küpsised otsas, avastasin, et olen juba ära kuivanud ja sauna nagu ei tahtnud ka enam – sain kondid juba esimese korraga soojaks. Mõtteis mõlkus, et mmmm, diivan, siia ma jään magama. Mõeldud ja tehtud. Surasin omale riided selga, kerisin külje pikali, haarasin mantli selga ja sedasi ma seal siis olin. Vahepeal vist isegi rääkisin natuke kellegagi, kui korraks üles rääkisin ja see melu, mis ümberringi toimus, sellest ei tea ma midagi. Varsti oli hommik.
Nii tore siis oligi. Ja nii magus oli uni. Paar päeva siukest muhedat hipielu elada oli väga kosutav.
Reaalsus rokip.
Selline tore mul siis ongi.
Kõik on ilus ja hea ja tore. Õhk ja armastus – neist mõlemast on võimalik täitsa ära elada

Noh, ja nii siis ongi. Ma ei vastuta kirjavigade üle, kuna viimasel ajal on hakanud mul tekkima probleem, et sõnad ei ole päris õigesti. Nagu miski sündroom ründaks peale vms.

PS! Rain ei mäleta hommikusest intsidendist miskit…
PPS! Vist-küll-hambahari ei olnud siiski tema oma.

Moodsaid noppimisjooni.

Sai eile siis dirigendi juures käidud aias istumas, mekkimas tema suurepäraseid kokakunstilisi söökisi, väga mõnusat koduõlutit, mis oli nii mõnna-mõnna (no oleks ma teadnud, et Janne pakub meile ka enda meisterdatud vägijookisid, poleks oma kodust kaasa võtnudki – sain ühe siis Tarmole ära sokutada, teine tarbiti ära hommikul kella nelja paiku ja seegi võeti Levikas käest ära), siis veel boolipoolist – lühidalt siis, et ta üritas meid ilmselgelt purju joota ning meelitada oma maitsvate kookidega meid jätkuvalt koori edasi laulma jääma Batuudi peal sai ka hüpatud üsna ogaraks – nii tore, nii tore, nii tore.

Kui kell sai hiljem, siis oli aeg lahkuda tasapisi ja läksime Mariusega Valli baari. Kohustuslik Millimallikas ka. See tõi kainuse jälle majja – võis õlut edasi jooma hakata. Oi, seal oli Nina, ukrainlanna, kes teeb oma olemusega ilmselt paljudele inimestele silmad ette. Kui mina kunagi nii vanaks saan, tahan olla sama äge, kui tema.
Minutiks kehastas Marius mu kallimat, kuna üldse ei õnnestunud mõnest väga purjust inimesest lahti saada ning kui kallis koorivend ütles, et eiei, et kuhugi ei lähe ma kaasa jne, siis sain uuesti rahulikult õlut edasi juua. Hiljem otsustas Nina, et… Noh.. Nagu õde ja vend. No üldse ei pannud väga mööda xD

Järgmine punkt – Nimega või Nimeta… Mina ei saa pihta, kumb on kumb jne, las olla. Seal käib ikka rämekoledaid inimesi. Õnneks tulime sealt kiirelt välja tagasi.

Järgmine punkt – Kuku klubi. Seal oli ka päris tore, seal sai isegi natuke tantsitud. Kuna riiulist siras mulle Becherovka vastu, siis olin seal Betooni joomise lainel (Becherovka toonikuga siis… väga mõnna). Muusika oli seal muidugi kole vali, aga esimese külastuskorra kohta jättis see kohake endast üsna niiske mulje. Nagu saunas. Ja põmst ainuke hea lugu, mida ma seal kuulsin, see näpiti ka kellegi poolt ära. Inimesed olid seal täitsa ilusad ja ühte ilusat nina nägin ka. Teine ilus nina oli samal ajal maal ja ilmselt magas juba

Järgmine punkt – mingi toidukoht jäi teele, kust sai kuramuse head kartulikraami. Kuum soe kartul mökerdatus juustuga pudruks ja natuke seeni siis seekord. Mariuse oma oli palju parem, miski hakkliha teema.

Järgmine punkt – Levikas. Üldiselt ei passinud sealgi kaua ja seekord ei näinud ma ühtegi tuttavat nägu seal, kuulsin ikkagi ära väga hea noppimisjoone:”Kus koolis sa käid?” Teatasin viisakalt, et ma ei käi koolis, mille peale vaadati mind üsna jahmunud näoga, aga noh… Kuigi kontserdiplakati järgi on mõni arvanud, et ma käin Lavakas, siis võiks hakata seda ära kasutama xD

Järgmine punkt – Rahvusraamatukogu juurde, kust mind viisakalt autoga koju toodi, kuigi nii ilusa päikeselise hommiku puhul oleksin naudisklenud isegi mõnusat poolt tundi kõndimist hää muusika saatel.

Järgmine punkt – Oma voodi. Kell oli 5 hommikul. Päike siratas taevas, kassid võtsid mind viisakalt uksel vastu jälle. Avastasin, et olen ikkagi natuke purjus. Viskasin riided selgast, ronisin voodi, saatsin R’ile sõnumi, et olen nüüd kenasti kodus ja voodis ja kerin unne. Sõnum ajas ta natuke üles, saatis mulle vastu, helistasin siis natuke, et… Ikka on mõnusam sedasi unne jääda, kui hea ja kallis hääl “jadund” ütleb kõrva sisse. Tuletati meelde igaks juhuks üks peavalurohuke võtta, mida ka tegin.
Enne und naeratasin ja teatasin siiralt, et ärgates ei ole kole olla, kerisin end kerra ja jäin unne.

Töötas ka seekord

Aga nüüd miski väike kraamimis, kuna magamistoast oleks nagu kassid üle käinud (mis pole üldse vale, sest seda nad on teinud – kõik kohad on karvu rämedamal kombel täis). Peale selle teeks üks vann ja siis on juba mees ka kaisus ja aeg unne jäeda.

Homsest tööle

Toredaid situatsioone elust enesest.

Käisime täna päeval peale ärkamist ja kohvi joomist Ülemistel kassidele liiva ostmas. Raadio 2 mängis miskit toredat muusikat, üks haigem lugu kui teine. Asi jõudis nii kaugele, et härrad saatejuhid hakkasid kõnelema Milvist. Mul võttis väikse küsimärgi pea kohale ja siis plahvatas, mille peale ma teatasin, et see on see sama lugu, mida ma R’ile juba mitmeid päevi laulnud olen usinasti. Ja siis tuli raadiost see lookene ja sõitsime loo saatel natuke Ülemiste parklas ringi ning lõpuks koha leides, kuulasime autos lugu edasi. Miski hetk ma avastasin, et suht meie vastas, paar autot edasi masinaninad vastamisi ka miski paarikene istub sees ja naerab ja siis ütlesin, et raudselt kuulavad sama asja. R teatas selle peale, et loo lõpus astume siis autost välja kõik koos… Naersime ja naudisklesime lugu edasi, ja varsti tulid tallid ka ja siis sai varsti lugu otsa ja… Astusime siis neljakesi autodest välja ja viisakalt naeratasime teineteisele nejjuga, kes sealt väljus – ilmselt olid nad isegi avastanud, et teises autos on üks teine paarike, kes sama lugu kuulavad ja itsitavad.

Vot siuke tore asi siis täna.

Aga kuna ma olen siin ärkamisest saadik kilganud, et päike tuleb kohe ja natukese aja pärast sedasi ka juhtus (mul see komme näha päikest ka siis, kui kiiri või kera päris teravalt näha pole). Kuna dirigendi juures on täna aias väike mõnna-mõnna, siis ma eelistaks mõnnatseda seal ilma vihmata. Eks ma jätka samas vaimus – ehk õnnestub vihmast pääseda õhtal.
Ja peale Janne juures käimist tuleb Valli baar ja millimallikad. Mõnna. Mees võiks ka maale jäämise asemel seekord siiski linna tulla Hea meelega passiks ise ka kõik aeg maal. Esmaspäevast olen ametlikult tööl. MÕNUS!
Ja mõnus on ka see, et vannitoas on üks hambahari ja rulldeodorant juures ja üldse on mõnus see, et kodus on natuke mehe lõhna

Tulge kontserdile!

Mõtsin end ka suusõnaliselt korrata, et oleks toredam vms.

Meil on kooriga nüüd 3ndal juunil(kolmapäev) kell 20.00 Tallinna Laululava Klaassaalis kontsert, pilet on naistele tasuta… Meestele ka tasuta. Seal esitame siis Veljo Tormise “Külavahelaulusid” ja natuke muudki. Väga mõnus väike etendus on, soovitan kindlasti kuulama ja vaatama tulla. Ja kuna ma olen nii usin ja dirigendi magistrikontserdil asendasin üht näitlejat, kes oli haigestunud, siis olen selgi korral näitlejana laval (et äkki meelitab see teid natuke rohkem kohale =)).

Ja kes 3ndamal tulla ei saa, siis sama etendus on 6ndal Kihnu Rahvamajas.  Tule saarele sa… Tule saarele sa!

Väike plakatike ise on selline:

Alaealine.

Täna jäid mul õlled poodi, kuna dokumenti polnud kaasas.

Ütlen ausalt, et ma ei oska sellise nalja peale enam midagi öelda. Kusjuures väljanägemine oli mul ikka siuke viisakama poolne tavalisest – korralik kampsi ja püksid.

HEVIMETAL!

Tulge muusikat kuulama!

Klippi aja kohta saate kuulata SIIT =)

Toredad uned.

Täna nägin ma väga huvitavat und, millist varem näinud ei olegi veel:

Mulle tehti vähese seksi osas etteheiteid. Khm… Hevimetal!

Aga üldiselt on nii, et täna lähen ma ühele töövestlusele ja teate… Tore pabin on ikka sees küll.
Kui ma siin olin “näitleja”, kel nimeks Piret ja EMTA Lavakunstikateedri 1. või 3. kursuse tudeng(vähemalt nii oli kava peal kirjas:P) “Külavahelauludes”, suutsin ära unustada ikkagi ühe soleerimise rea, millele ma uued sõnad välja mõtlesin(aga kuna tegu rahvalauluga ja regivärss ju ikka käib käest kätte ja seal toimuvad muudatused – väga nomraalne nähtus), samas pabinat enam esinemise ees pole, kuna kogemust on juba 11 aastat rambivalgust kogeda või rahustati mind eelnevalt nii mõnusalt maha, et unustasin selle rahu sees pabistamise ära. Higiseks kiskus laulmine küll ja tundsin, kuidas üks higipisar mööda nina alla voolama hakkas – arvatagi, see asi mulle kohutavalt nalja tegi ja teeb siiani. Pisut väike ehmatus tekkis siis küll sisse, kui ettelauljana esinedes hakkas publik vaikselt selja taha kiikama, et kesse seal nüüd laulab sedasi – siukse asja peale ma selle teise rea ära unustasingi.

Ja mul on hea meel selle üle, et on olemas keegi, kes suudab minus välja tuua selle vana rahu, kes ma täiesti vabalt olla võin, kui kuumaks aetud hobuserauaga ei üritata kannikasse jälge teha.

Tänan küsimast, mul läheb hästi :)

Noh… Kuidas mul siis läheb. 2 kuud pole tööd teinud, vaim ja keha on puhanud – nüüd on paras aeg tagasi tööle minna ja noh, olgem ausad, nüüd tekkis ka võimalus miskit tööd saada üldsegi. Mõningate inimeste suured mullid ja hämad ajasid tuju pisut nulli, aga see on nüüd möödas.

Kooris on ka väga tore. Suisa nii tubli olen, et mind pandi Veljo Tormise Külavahelauludesse solisti osa laulma, kuna üks näitjelatest jäi haigeks ja Annele jäi miskist proovist meelde, et ma neid osasid oskan ja sedasi siis läks. 6-7 juuni on meil Kihnus kontsert – tulge kindlasti kuulama ja Kihnu ka. Võib juhtuda, et Tallinnas antakse ka veel üks kontsert peale magistrikontserti, aga ma ei ole enam oma teadmistes väga kindel, kuna mõtted on mujal “Trimtairiii… trimtairaaa… trimtairooosirallllaaaaa…” Natuke rohkemat informatsiooni liigub jätkuvalt koori kodukal

Mul on tunne, et mu kallis kodumaa pole üldse huvitatud minu mõtisklustest siit Eestist ära minna, kuna miski kinni ei hoia ja asjalood on ka siin nii nagu nad on.  Kuidas asi algas: algselt rakendati mind Jüriöö ülestõusu taaskehastamisega tegelema, nüüd on veel Mütofest tulemas, kooris pandi solistiosa laulma (kohustused ikkagi ju), ähvardatakse tööga ja mis veel eriti tore… Käisin mina eelmisel reedel saunas ja saunas oli üks tore paljas mees, kes mulle käpa peale pani. Vot nii. Noh… Ja nüüd ma siis olen siin ja siran. On tunne, nagu oleks purjus, aga kalja pole ma nüüd nii palju ka juua suutnud, et see mul põsed naeratamisest krampi peaks ajama. Aga ma olen täna juba nii palju naeratanud, et mul on varsti musklid näos Ja inimese lõhn käib üle pea, mõnus. Ei, me pole seksinud – kelleks te mind peate.

Olgu… Ma siran edasi. Kui kellelgi vool ära läheb, siis andke teada – ma tulen siran =)

Tige Tigumon.

Aga mul on kõrimulguni!

PEAVAD NEED NAISED KA IGAL POOL EES OLEMA!

Nojah. See, et mulle meeldivad need, kellel miski kiiks külges on, sellest olen ma juba ammu aru saanud. Aga kas tõesti  ma ise jõuan igale poole nii hilja, et need toredad kiiksuga tegelased on juba enne mind kellegi poolt ära võetud?

Masendav …

Nunnaklooster – siit ma tulen!