Kõnnu mõisa kupjal oli kolm ilusat tüü-ü-taaart…

Noniii, millest aga alustame siis.

Alustamegi sellest, et kuidas Klaassaalis kontsert läks. Ütlen ausalt, et on sõpse, kelle peale ma ääretumalt solvunud olen hetkel – IKKA VEEL. See, kuidas nii negatiivselt juba kohe alguses asja suhtutakse, et ähh, miski koorilaul ja plaplapla ja meil on rutiin ja meie seda rutiini ei murra. Teate, nunnud. Kontserdile tulid vähemalt kaks inimest, kelle käest sain mina nii positiivset vastukaja, et hea hakkas (ja polnud nad midagi sedasi, et VIISAKUSEST ütleme, et oli mõnus) – MA EI KUTSU TEID ENAM KUHUGI! Arvestades veel fakti, et kogu üritus oli tasuta. Siin kohal mainiksin veel ära, et kui palju meil neid tasuta üritusi üldse veel tulemas on, ei kujuta ette – ilmselt ühtegi ei tule enam. Mõni nunnu saatis mulle muidugi sõnumi, et ei ole tulemas, mis oli ääretult armas – vat nii käivad need asjad. Kiitus.
Aga üldiselt – Klaassaalis sellise kavaga esineda on äärmiselt keeruline. Kuna Külavahelauludes toimub usin liikumine näitlejatel, siis kõlal on siuke viivitus taga, et piinlik hakkab. Samas ainult laval laulda oli täitsa meeldiv.

Ja nüüd Kihnust kah. Kihnu reis on ilmselt üks selliseid reisusi ja esinemisi, mis mulle eluks ajaks meelde jääb. Alustakski siis kohe algusest.
Reedel sai Krissi sünnipäeval käidud, kus sai tehtud paar veinipokaalikest, söödud ülihääd kartulisalatit (tunnistan – nii hääd pole ma veel saand varem, kiitused Krissi emale edastasin personaalselt). Seltskond oli meeldiv ja üldse oleme Rainiga avastanud, et aeg liigub ikka ülikiirelt (siin kohal mõningaid situatsioone kõnelemata) – oligi aeg ära minna, kuna Rain tahtse paari sõbraga väiksed õlled ja muud joogid teha. Mul ka väike veinike sees ja mõtsin, et tõesti ei viitsiks koju minna, et parem teeks ka siis mõne õlle. Mõeldud tehtud. Poole nelja ajal sai mõeldud ja öeldud, et teeks nüüd nii, et joome siin kella poole kuueni, et siis on mul ainult takso peale minek, kodust vupsadi-lupsadi läbi, Kihnu minekuks asjad näppu ning Mere puiesteele bussu pääle.  Kell 4 olid osad juba ära kukkunud ja Rain kurtis ka, et on vist tudune. Üksinda edasi üleval passimine tundus kuidagi hale, kerisin ka unne. Äratuse panin kella 5′ks, siis 5.05′ks ning 5.35′ks. Kuulen, et keegi helistab. Võtan telefoni ning vaatan, Kristikene helistab. Vastan. Nüüd uurib, et kui kaugel ma olen. Vaatan ruttu kella, kell on 6.37 ja alustan vaikset vandumist. Voodist püsti ja lubasin kohe takso võtta ning kohale tulla, et kuhu siis vaja tulla, kuna nad olid juba bussiga liikumas. Paanika veel suurem. Jannel rahvariided õnneks kaasas, seega väga hullu pole. Teatasin, et olen kohe kohal.
Nüüd siis mis. Appi, mis aadress on? Rain magab nigu kott, hakkan teda siis üles ajama, et teada saada, mis ta kodune aadress on. Ise samal ajal vannun juures.
Mina:”Rain, mis su kodune aadress on?”
Rain ütleb oma telefoninumbri. Mul tekib väike küsimärk peakohale, et ahhhh???
Mina:”Mul on su kodust aadressi vaja, mis su aadress on?”
Rain ütleb taaskord oma telefoninummeri. Mul kisub juba suu naerule, kuid samal ajal on paanika ka räme suur ning jätkan aadressi teada saamist:”Ole nüüd kena ja anna mulle oma kodune aadress!!!!”
Rain ikka telefeoninumbri lainel. Mul juba kannatus otsas:” Ma tean su numbrit, anna mulle oma kodune aadress, et ma saaks takso tellida!!!”
Rain teatab siis:”Aga sellest piisab…”
Vaikselt ma tunnen, et hakkan meest üles taguma juba vaikselt. Natuke aega toimus vaidlust ka sel teemal, et telefoninumbrist ei piisa selleks, et takso mulle tema juurde kohale tuleks. Lõpuks sain nummeri. Tellisin kiirelt takso, kell oli 6.44(hetkel fõunist vaatasin), 7 minutit. Müttasin end kiirelt riidesse ja alustasin järgmist pinnimist:
“Rain, milline sinu hambahari on?”
Rain siis pobiseb jälle patja:”See roheline seal…”
Jooksen vannituppa, vaatan – 0 ROHELIST HAMBAHARJA!
Haaran siis hambaharjad kaasa ning voodi ees algab uus dialoog.
Mina:”Milline neist?”
Rain:”See roheline seal…”
Mina:”Nende seas ei ole rohelist ju…”
Rain:”No siis too teine… see sinine”
Võtan siis mõlemad sinised hambaharjad ja uurin:”Kumb neist? Kas see?” ning näitan üht sinistest, mille peale Rain teatab, et see ei ole. Näitan siis teist sinist hambaharja ning küsin, et kas see. Rain vastab:” Vist see küll…”
Jooksen ruttu vannituppa kikusid pesema. Avastades, et mul pole ju ühtegi pangakaarti ega sularahagi kaasas, tuli Raini rahakotti ka tühjendada… Lõpuks tegin Rainile veel musi, pai, kihutasin omale roosa mantli selga ning valged kõrgekontsaga botased jalga ja jooksin trepist alla takso pääle. Samal ajal uurisin Janne ja Kristi käest, et kuhu täpsemalt ma siis tulema pean. Taksojuht mõistis mu äärmist ruttu ja paanikat kiirelt Vana-Pääsküla peatusse ning oli tore ja ületas kiirust väidetavalt 30′ga. Lubatud kiirusest võib üle sõita vist kümnega, seega ületas ta kiirust ainult 20′ga. Aga okei… Kohale jõudsin ma sinna peatusse kella seitsmeks. Vudasin kaks kätt taskus kiirelt bussi tõsele korrusele ning merereis võis alata. Kristi ja Janne nuusutasid mu muidugi vaikselt üle ja ilmselt oli seda teistelegi tunda, kui ma bussis oma suu avasin, aga noh… Vähmalt jõudsime me kenasti praamile ja hilinemist polnud. Sedasi ma seal siis olingi – kõrgete kontsadega valged saapad, roosa mantel või põrssa kostüüm nigu üks näitlejaist öelda armastas. Taskust avastasin kõigest kaks laetavat patakat, mis pidid mul kaamera välku minema (need said mu taskusse reede öösel sedasi, et Rain võttis mu telekapuldi parandada ja sinna jäid need kaks patakat sisse ja siis ma sain need tema juures tagasi, kui uurisin, et mis seis patakatega).
Õnneks selgus bussis, et kõikidel teistel on vahetusriided kenasti kaasas ning saingi omale hallata Kadri pluuse ja megahääd papud. Laupäev saarel oli minu jaoks hämming, kuna ma ei saanud paljudest asjadest aru. Magamatus oli selline, et kui natuke tukkunud olin praamil, siis peale seda hakkas mu torin pihta – nii, et ilmselt ütlesin nii mõnelegi midagi pahasti. Saarel oli ilus, aga jahe. Vähmalt siras päike kogeaeg taevas.
Kontsert läks kenasti. Väga kenasti. Nii mõnusa intiimse ja armsa õhkkonna suutsime sinna fuajeesse tekitada, et isegi publik jäi meitega rahule. Pärast kontserti laulsime Kihnu naestega laulusid ja poisidki võtsid oma laulujoru üles.
Präänikutejagamisel hiljem Rock City’s oli mu silm juba selgeks saanud. Olin selgi korral präänikud ära teeninud ja pääle selle veel sain omale ka hõbedast sõlekese – pean siinkohal tunnistama, et ma juba mõnda aega ostan omale sõlge. Järelikult ei olnud mul seda varem vaja teha, kuna nüüd on mul juba minu täitsa isiklik, millel ka ajalugu taga olemas, väga ilus ajalugu. Rääkimata veel sellest ajaloost, mis enne selle sõle kättesaamist toimus  xD
Kell 11 õhtal sai sauna mindud, olin esimeste seas. Kuidas sa sauna lähed, kui rätikut pole!? Kuna “siil udus” paunakene omas rätikukest ka veel peale mõnusate Kristi tehtud kaeraküpsiste, siis peale esimest laval käimist otsustasin, et söön need küpsukid ära ja siis pärast saan juba selle rätiga end vajadusel kuivatada. Kui küpsised otsas, avastasin, et olen juba ära kuivanud ja sauna nagu ei tahtnud ka enam – sain kondid juba esimese korraga soojaks. Mõtteis mõlkus, et mmmm, diivan, siia ma jään magama. Mõeldud ja tehtud. Surasin omale riided selga, kerisin külje pikali, haarasin mantli selga ja sedasi ma seal siis olin. Vahepeal vist isegi rääkisin natuke kellegagi, kui korraks üles rääkisin ja see melu, mis ümberringi toimus, sellest ei tea ma midagi. Varsti oli hommik.
Nii tore siis oligi. Ja nii magus oli uni. Paar päeva siukest muhedat hipielu elada oli väga kosutav.
Reaalsus rokip.
Selline tore mul siis ongi.
Kõik on ilus ja hea ja tore. Õhk ja armastus – neist mõlemast on võimalik täitsa ära elada

Noh, ja nii siis ongi. Ma ei vastuta kirjavigade üle, kuna viimasel ajal on hakanud mul tekkima probleem, et sõnad ei ole päris õigesti. Nagu miski sündroom ründaks peale vms.

PS! Rain ei mäleta hommikusest intsidendist miskit…
PPS! Vist-küll-hambahari ei olnud siiski tema oma.