Moodsaid noppimisjooni.

Sai eile siis dirigendi juures käidud aias istumas, mekkimas tema suurepäraseid kokakunstilisi söökisi, väga mõnusat koduõlutit, mis oli nii mõnna-mõnna (no oleks ma teadnud, et Janne pakub meile ka enda meisterdatud vägijookisid, poleks oma kodust kaasa võtnudki – sain ühe siis Tarmole ära sokutada, teine tarbiti ära hommikul kella nelja paiku ja seegi võeti Levikas käest ära), siis veel boolipoolist – lühidalt siis, et ta üritas meid ilmselgelt purju joota ning meelitada oma maitsvate kookidega meid jätkuvalt koori edasi laulma jääma Batuudi peal sai ka hüpatud üsna ogaraks – nii tore, nii tore, nii tore.

Kui kell sai hiljem, siis oli aeg lahkuda tasapisi ja läksime Mariusega Valli baari. Kohustuslik Millimallikas ka. See tõi kainuse jälle majja – võis õlut edasi jooma hakata. Oi, seal oli Nina, ukrainlanna, kes teeb oma olemusega ilmselt paljudele inimestele silmad ette. Kui mina kunagi nii vanaks saan, tahan olla sama äge, kui tema.
Minutiks kehastas Marius mu kallimat, kuna üldse ei õnnestunud mõnest väga purjust inimesest lahti saada ning kui kallis koorivend ütles, et eiei, et kuhugi ei lähe ma kaasa jne, siis sain uuesti rahulikult õlut edasi juua. Hiljem otsustas Nina, et… Noh.. Nagu õde ja vend. No üldse ei pannud väga mööda xD

Järgmine punkt – Nimega või Nimeta… Mina ei saa pihta, kumb on kumb jne, las olla. Seal käib ikka rämekoledaid inimesi. Õnneks tulime sealt kiirelt välja tagasi.

Järgmine punkt – Kuku klubi. Seal oli ka päris tore, seal sai isegi natuke tantsitud. Kuna riiulist siras mulle Becherovka vastu, siis olin seal Betooni joomise lainel (Becherovka toonikuga siis… väga mõnna). Muusika oli seal muidugi kole vali, aga esimese külastuskorra kohta jättis see kohake endast üsna niiske mulje. Nagu saunas. Ja põmst ainuke hea lugu, mida ma seal kuulsin, see näpiti ka kellegi poolt ära. Inimesed olid seal täitsa ilusad ja ühte ilusat nina nägin ka. Teine ilus nina oli samal ajal maal ja ilmselt magas juba

Järgmine punkt – mingi toidukoht jäi teele, kust sai kuramuse head kartulikraami. Kuum soe kartul mökerdatus juustuga pudruks ja natuke seeni siis seekord. Mariuse oma oli palju parem, miski hakkliha teema.

Järgmine punkt – Levikas. Üldiselt ei passinud sealgi kaua ja seekord ei näinud ma ühtegi tuttavat nägu seal, kuulsin ikkagi ära väga hea noppimisjoone:”Kus koolis sa käid?” Teatasin viisakalt, et ma ei käi koolis, mille peale vaadati mind üsna jahmunud näoga, aga noh… Kuigi kontserdiplakati järgi on mõni arvanud, et ma käin Lavakas, siis võiks hakata seda ära kasutama xD

Järgmine punkt – Rahvusraamatukogu juurde, kust mind viisakalt autoga koju toodi, kuigi nii ilusa päikeselise hommiku puhul oleksin naudisklenud isegi mõnusat poolt tundi kõndimist hää muusika saatel.

Järgmine punkt – Oma voodi. Kell oli 5 hommikul. Päike siratas taevas, kassid võtsid mind viisakalt uksel vastu jälle. Avastasin, et olen ikkagi natuke purjus. Viskasin riided selgast, ronisin voodi, saatsin R’ile sõnumi, et olen nüüd kenasti kodus ja voodis ja kerin unne. Sõnum ajas ta natuke üles, saatis mulle vastu, helistasin siis natuke, et… Ikka on mõnusam sedasi unne jääda, kui hea ja kallis hääl “jadund” ütleb kõrva sisse. Tuletati meelde igaks juhuks üks peavalurohuke võtta, mida ka tegin.
Enne und naeratasin ja teatasin siiralt, et ärgates ei ole kole olla, kerisin end kerra ja jäin unne.

Töötas ka seekord

Aga nüüd miski väike kraamimis, kuna magamistoast oleks nagu kassid üle käinud (mis pole üldse vale, sest seda nad on teinud – kõik kohad on karvu rämedamal kombel täis). Peale selle teeks üks vann ja siis on juba mees ka kaisus ja aeg unne jäeda.

Homsest tööle