Moodsaid noppimisjooni.

Sai eile siis dirigendi juures käidud aias istumas, mekkimas tema suurepäraseid kokakunstilisi söökisi, väga mõnusat koduõlutit, mis oli nii mõnna-mõnna (no oleks ma teadnud, et Janne pakub meile ka enda meisterdatud vägijookisid, poleks oma kodust kaasa võtnudki – sain ühe siis Tarmole ära sokutada, teine tarbiti ära hommikul kella nelja paiku ja seegi võeti Levikas käest ära), siis veel boolipoolist – lühidalt siis, et ta üritas meid ilmselgelt purju joota ning meelitada oma maitsvate kookidega meid jätkuvalt koori edasi laulma jääma Batuudi peal sai ka hüpatud üsna ogaraks – nii tore, nii tore, nii tore.

Kui kell sai hiljem, siis oli aeg lahkuda tasapisi ja läksime Mariusega Valli baari. Kohustuslik Millimallikas ka. See tõi kainuse jälle majja – võis õlut edasi jooma hakata. Oi, seal oli Nina, ukrainlanna, kes teeb oma olemusega ilmselt paljudele inimestele silmad ette. Kui mina kunagi nii vanaks saan, tahan olla sama äge, kui tema.
Minutiks kehastas Marius mu kallimat, kuna üldse ei õnnestunud mõnest väga purjust inimesest lahti saada ning kui kallis koorivend ütles, et eiei, et kuhugi ei lähe ma kaasa jne, siis sain uuesti rahulikult õlut edasi juua. Hiljem otsustas Nina, et… Noh.. Nagu õde ja vend. No üldse ei pannud väga mööda xD

Järgmine punkt – Nimega või Nimeta… Mina ei saa pihta, kumb on kumb jne, las olla. Seal käib ikka rämekoledaid inimesi. Õnneks tulime sealt kiirelt välja tagasi.

Järgmine punkt – Kuku klubi. Seal oli ka päris tore, seal sai isegi natuke tantsitud. Kuna riiulist siras mulle Becherovka vastu, siis olin seal Betooni joomise lainel (Becherovka toonikuga siis… väga mõnna). Muusika oli seal muidugi kole vali, aga esimese külastuskorra kohta jättis see kohake endast üsna niiske mulje. Nagu saunas. Ja põmst ainuke hea lugu, mida ma seal kuulsin, see näpiti ka kellegi poolt ära. Inimesed olid seal täitsa ilusad ja ühte ilusat nina nägin ka. Teine ilus nina oli samal ajal maal ja ilmselt magas juba

Järgmine punkt – mingi toidukoht jäi teele, kust sai kuramuse head kartulikraami. Kuum soe kartul mökerdatus juustuga pudruks ja natuke seeni siis seekord. Mariuse oma oli palju parem, miski hakkliha teema.

Järgmine punkt – Levikas. Üldiselt ei passinud sealgi kaua ja seekord ei näinud ma ühtegi tuttavat nägu seal, kuulsin ikkagi ära väga hea noppimisjoone:”Kus koolis sa käid?” Teatasin viisakalt, et ma ei käi koolis, mille peale vaadati mind üsna jahmunud näoga, aga noh… Kuigi kontserdiplakati järgi on mõni arvanud, et ma käin Lavakas, siis võiks hakata seda ära kasutama xD

Järgmine punkt – Rahvusraamatukogu juurde, kust mind viisakalt autoga koju toodi, kuigi nii ilusa päikeselise hommiku puhul oleksin naudisklenud isegi mõnusat poolt tundi kõndimist hää muusika saatel.

Järgmine punkt – Oma voodi. Kell oli 5 hommikul. Päike siratas taevas, kassid võtsid mind viisakalt uksel vastu jälle. Avastasin, et olen ikkagi natuke purjus. Viskasin riided selgast, ronisin voodi, saatsin R’ile sõnumi, et olen nüüd kenasti kodus ja voodis ja kerin unne. Sõnum ajas ta natuke üles, saatis mulle vastu, helistasin siis natuke, et… Ikka on mõnusam sedasi unne jääda, kui hea ja kallis hääl “jadund” ütleb kõrva sisse. Tuletati meelde igaks juhuks üks peavalurohuke võtta, mida ka tegin.
Enne und naeratasin ja teatasin siiralt, et ärgates ei ole kole olla, kerisin end kerra ja jäin unne.

Töötas ka seekord

Aga nüüd miski väike kraamimis, kuna magamistoast oleks nagu kassid üle käinud (mis pole üldse vale, sest seda nad on teinud – kõik kohad on karvu rämedamal kombel täis). Peale selle teeks üks vann ja siis on juba mees ka kaisus ja aeg unne jäeda.

Homsest tööle

Toredaid situatsioone elust enesest.

Käisime täna päeval peale ärkamist ja kohvi joomist Ülemistel kassidele liiva ostmas. Raadio 2 mängis miskit toredat muusikat, üks haigem lugu kui teine. Asi jõudis nii kaugele, et härrad saatejuhid hakkasid kõnelema Milvist. Mul võttis väikse küsimärgi pea kohale ja siis plahvatas, mille peale ma teatasin, et see on see sama lugu, mida ma R’ile juba mitmeid päevi laulnud olen usinasti. Ja siis tuli raadiost see lookene ja sõitsime loo saatel natuke Ülemiste parklas ringi ning lõpuks koha leides, kuulasime autos lugu edasi. Miski hetk ma avastasin, et suht meie vastas, paar autot edasi masinaninad vastamisi ka miski paarikene istub sees ja naerab ja siis ütlesin, et raudselt kuulavad sama asja. R teatas selle peale, et loo lõpus astume siis autost välja kõik koos… Naersime ja naudisklesime lugu edasi, ja varsti tulid tallid ka ja siis sai varsti lugu otsa ja… Astusime siis neljakesi autodest välja ja viisakalt naeratasime teineteisele nejjuga, kes sealt väljus – ilmselt olid nad isegi avastanud, et teises autos on üks teine paarike, kes sama lugu kuulavad ja itsitavad.

Vot siuke tore asi siis täna.

Aga kuna ma olen siin ärkamisest saadik kilganud, et päike tuleb kohe ja natukese aja pärast sedasi ka juhtus (mul see komme näha päikest ka siis, kui kiiri või kera päris teravalt näha pole). Kuna dirigendi juures on täna aias väike mõnna-mõnna, siis ma eelistaks mõnnatseda seal ilma vihmata. Eks ma jätka samas vaimus – ehk õnnestub vihmast pääseda õhtal.
Ja peale Janne juures käimist tuleb Valli baar ja millimallikad. Mõnna. Mees võiks ka maale jäämise asemel seekord siiski linna tulla Hea meelega passiks ise ka kõik aeg maal. Esmaspäevast olen ametlikult tööl. MÕNUS!
Ja mõnus on ka see, et vannitoas on üks hambahari ja rulldeodorant juures ja üldse on mõnus see, et kodus on natuke mehe lõhna

Tulge kontserdile!

Mõtsin end ka suusõnaliselt korrata, et oleks toredam vms.

Meil on kooriga nüüd 3ndal juunil(kolmapäev) kell 20.00 Tallinna Laululava Klaassaalis kontsert, pilet on naistele tasuta… Meestele ka tasuta. Seal esitame siis Veljo Tormise “Külavahelaulusid” ja natuke muudki. Väga mõnus väike etendus on, soovitan kindlasti kuulama ja vaatama tulla. Ja kuna ma olen nii usin ja dirigendi magistrikontserdil asendasin üht näitlejat, kes oli haigestunud, siis olen selgi korral näitlejana laval (et äkki meelitab see teid natuke rohkem kohale =)).

Ja kes 3ndamal tulla ei saa, siis sama etendus on 6ndal Kihnu Rahvamajas.  Tule saarele sa… Tule saarele sa!

Väike plakatike ise on selline:

Alaealine.

Täna jäid mul õlled poodi, kuna dokumenti polnud kaasas.

Ütlen ausalt, et ma ei oska sellise nalja peale enam midagi öelda. Kusjuures väljanägemine oli mul ikka siuke viisakama poolne tavalisest – korralik kampsi ja püksid.

HEVIMETAL!

Tulge muusikat kuulama!

Klippi aja kohta saate kuulata SIIT =)

Toredad uned.

Täna nägin ma väga huvitavat und, millist varem näinud ei olegi veel:

Mulle tehti vähese seksi osas etteheiteid. Khm… Hevimetal!

Aga üldiselt on nii, et täna lähen ma ühele töövestlusele ja teate… Tore pabin on ikka sees küll.
Kui ma siin olin “näitleja”, kel nimeks Piret ja EMTA Lavakunstikateedri 1. või 3. kursuse tudeng(vähemalt nii oli kava peal kirjas:P) “Külavahelauludes”, suutsin ära unustada ikkagi ühe soleerimise rea, millele ma uued sõnad välja mõtlesin(aga kuna tegu rahvalauluga ja regivärss ju ikka käib käest kätte ja seal toimuvad muudatused – väga nomraalne nähtus), samas pabinat enam esinemise ees pole, kuna kogemust on juba 11 aastat rambivalgust kogeda või rahustati mind eelnevalt nii mõnusalt maha, et unustasin selle rahu sees pabistamise ära. Higiseks kiskus laulmine küll ja tundsin, kuidas üks higipisar mööda nina alla voolama hakkas – arvatagi, see asi mulle kohutavalt nalja tegi ja teeb siiani. Pisut väike ehmatus tekkis siis küll sisse, kui ettelauljana esinedes hakkas publik vaikselt selja taha kiikama, et kesse seal nüüd laulab sedasi – siukse asja peale ma selle teise rea ära unustasingi.

Ja mul on hea meel selle üle, et on olemas keegi, kes suudab minus välja tuua selle vana rahu, kes ma täiesti vabalt olla võin, kui kuumaks aetud hobuserauaga ei üritata kannikasse jälge teha.

Tänan küsimast, mul läheb hästi :)

Noh… Kuidas mul siis läheb. 2 kuud pole tööd teinud, vaim ja keha on puhanud – nüüd on paras aeg tagasi tööle minna ja noh, olgem ausad, nüüd tekkis ka võimalus miskit tööd saada üldsegi. Mõningate inimeste suured mullid ja hämad ajasid tuju pisut nulli, aga see on nüüd möödas.

Kooris on ka väga tore. Suisa nii tubli olen, et mind pandi Veljo Tormise Külavahelauludesse solisti osa laulma, kuna üks näitjelatest jäi haigeks ja Annele jäi miskist proovist meelde, et ma neid osasid oskan ja sedasi siis läks. 6-7 juuni on meil Kihnus kontsert – tulge kindlasti kuulama ja Kihnu ka. Võib juhtuda, et Tallinnas antakse ka veel üks kontsert peale magistrikontserti, aga ma ei ole enam oma teadmistes väga kindel, kuna mõtted on mujal “Trimtairiii… trimtairaaa… trimtairooosirallllaaaaa…” Natuke rohkemat informatsiooni liigub jätkuvalt koori kodukal

Mul on tunne, et mu kallis kodumaa pole üldse huvitatud minu mõtisklustest siit Eestist ära minna, kuna miski kinni ei hoia ja asjalood on ka siin nii nagu nad on.  Kuidas asi algas: algselt rakendati mind Jüriöö ülestõusu taaskehastamisega tegelema, nüüd on veel Mütofest tulemas, kooris pandi solistiosa laulma (kohustused ikkagi ju), ähvardatakse tööga ja mis veel eriti tore… Käisin mina eelmisel reedel saunas ja saunas oli üks tore paljas mees, kes mulle käpa peale pani. Vot nii. Noh… Ja nüüd ma siis olen siin ja siran. On tunne, nagu oleks purjus, aga kalja pole ma nüüd nii palju ka juua suutnud, et see mul põsed naeratamisest krampi peaks ajama. Aga ma olen täna juba nii palju naeratanud, et mul on varsti musklid näos Ja inimese lõhn käib üle pea, mõnus. Ei, me pole seksinud – kelleks te mind peate.

Olgu… Ma siran edasi. Kui kellelgi vool ära läheb, siis andke teada – ma tulen siran =)

Tige Tigumon.

Aga mul on kõrimulguni!

PEAVAD NEED NAISED KA IGAL POOL EES OLEMA!

Nojah. See, et mulle meeldivad need, kellel miski kiiks külges on, sellest olen ma juba ammu aru saanud. Aga kas tõesti  ma ise jõuan igale poole nii hilja, et need toredad kiiksuga tegelased on juba enne mind kellegi poolt ära võetud?

Masendav …

Nunnaklooster – siit ma tulen!