Ei otsa ega äärt…
Ma vabandan, aga… PALUN, ÄKKI AITAB NENDEST MATUSTEST JUBA?
Võõrsilt tagasi.
Eile õhtul enne ühtteist jõudsin tagasi, aga mida ma öelda tahtsin, seda võite lugeda siit.
Mida veel… Etteastest nii palju, et Eestis on võimatu osaleda koorikonkursil, kuna siin on ikka lokkav onupojapoliitika ning muu. Kui ikka kooris on keegi, kellega mõnel žüriiliikmel parim läbisaamine pole, siis ära loodagi sealt miskit kohta saada. Mis siis muud, tuleb väljamaale minna.
Poisid olid tublid, väga tublid. Ise kuulasin enne ettelaulmist Judas Priesti. Oli vaja energiat saada, et sopraniks sobilik hääl kuskilt välja tuleks. Tuligi. Laudate Dominumis tulid isegi noodid välja. Ja Nita… Selle üle olen isiklikult kõige rohkem uhke. Miks? Esimest korda laulsin ma soolo osa täiesti korralikult välja, peale selle tuli miskit imelikku ja lahedat häält veel kõrist välja, mida lõpuks natuke venitamagi jäin, kuna seda oli hea nautida. Kiita sain ja see tegi tuju eriti heaks. “i”‘le panid punkti rootsi poisid… Muidugi tütarlaps tõuseb toolilt püsti, kel sinine vest, mustad püksid ning valge pluus selgas, paneb käed rinnale ja avastab miski hetk, et õndsalt naeratamise vahele tulevad ka pisarad põsile. Kiitmisega ma kitsi polnud, tõlkisin isegi natuke laulu, kui teada sain, et neil polnud õrna oimugi, millest laulavad. Nad natuke kartsid laulda, kuna teadsid, et saalis on eestlasi. Hõbe hõbedaks, aga nendepoolne etteaste tegi kõik veel ilusamaks…
Muidu oli kõik tore seal väljamaal. Ei hakka pikalt kõnelema.
Kodus on veel ilusam, kassid elus… Ja hea teada, et kevad siin ilma minuta eriti alanud pole. Kuigi kallid olid eemal olles ka südames ja minuga kaasas, on mõnus see, et nüüd on nad mulle veel lähemal. Mõned neist redutavad küll hetkel Belgias ja üks on tööasjus kaugel Ameerikamaal… Aga kodu on ikkagi kodu.
Võõrsil.
Homme hommikul kell 7 lähen võõrsile. Slovakkiasse kooriga.
Olen ma juba öelnud, et ei taha minna?
26ndal, aasta tagasi, toimusid lollused. Ja üldse on kuidagi imelik kodumaa üksi jätta. Emme-Kriss soovitas osta ruttu raamat kaasa. Ma teen seda peale reisi. Ma pean ise hakkama saama. Okei, kui Tartus peatus on ja seal mõni raamatupood teele jäeb, siis annab ka organiseerida.
Võõrsile võtan palju kodulaule kaasa, neid on mulle seal vaja – nemad on minu emotsionaalne tugi. Ei kujutaks oma maad ette ilma nende ärkamisaja lauludeta ning kõige muuta… Filmiklassika veel eriti.
No miks ei võiks juba ometi tulla laulupidu, kus lauldaks ainult selliseid, neid kauni meloodiaga laule ning imeilusate sõnadega, neid isamaalisi laule… kodulaule… Minu laule ja kõikide teiste ka.
Hoia mu kodumaal silma peal, Mees.
Jah!
Mees says (19:09): silmad on sul ilusad
Naine says (19:09):ma arvan, et silmad peegeldavad mul seda, mida ma näen
Maapealsed hoolivad rahast ja nimedest…
Maa peal on paljugi võluvat põlu all.
Maapealne ilu on kuivetu, tuim.
Oled sa märganud veepeegli võlu all,
kuidas siin sädeleb soomus ja uim?
Aimad sa midagi vee põhja imedest?
Tead sa, et hetk on siin sama, mis kuu?
Maapealsed hoolivad rahast ja nimedest,
vees aga tähtis on hoopiski muu.
Vees pole kaalu ei võimul, ei võlgadel.
Vees pole tähtis, mis taga, mis ees.
Tunned, kuis tärkavad tiivad su õlgadel.
Jahedalt, mahedalt voolavas vees.
Taipad, et maapealne õrnus on vähene.
Aimad, mis veetlus on voolaval veel.
Lähene veele, veel. Lähene, lähene..
Maailmast veeilma veidi on veel…
Kvaliteetajast.
Selle posti pärast pidin uue kategooria lisama.
Mis on kvaliteetaeg? See, kui tullakse külla kiluvõileibu sööma ja eelnevalt katan mingil määral laua ning keedan teevee kiirkeetja asemel pliital veekannus. Pükste ja särgi asemel panen selga kleidi. Võileibade tegemine on ühtlaselt ja vaikides jaotatud. Aeg möödub kiirelt ja tekib tunne, et sellest jäi väheks.
Kvaliteetaeg on see, mil saab end maisest elust välja lülitatud.
Eile õhtul sain näiteks oma selle aasta esimese tsiklisõidu. Nii tore oli, et peale koju saabumist hakkas tatt ninast vohama. Täna õhtul vohab see jälle. Tuleb “tore” öötöö.
Peale selle olen ma nii väsinud ja väsinud… See on selline väsimus, et lõpuks ma tunnen und ning Mati ei jäta mind kuidagi puutumata. Eelmine nädal oli raske ja imelikul kombel annab see ikka veel tunda. Nüüd on füüsis nõrk, ei jaksa enam. Järgmisel nädalal Slovakkiasse.
Suvel hakkab emme-Kriss õpetama, kuidas seepi teha ja kõike muudki.
Ja suvel… Suvel on mul… Suvel on mul midagi, mis on minu oma ja selle ma hoian enda sees.
Minemisest… tulemisest… saamisest… andmisest…
Mõni inimene läeb, kuna nüüd on see aeg. Aga mõnikord, kui see inimene läeb, teeb ta nii, et tuleb keegi teine. Need teised inimesed saavad teineteist endile, et nad saaks anda endile midagi.
Kõik on miskisugune korduv jada, mis ei saagi otsa. See liigub ühest puntkist teise kuni järgmisesse alguspunki, et sealt liikuda selle hetke lõppu, et uuesti edasi liikuda. Või siis tegelikult tagasi.
Aga võibolla kordub kõik hoopis sellepärast, et on midagi jäänud tegemata nii, nagu tegelikult kõik toimuma peaks? Võta nüüd kinni…
Üldiselt. Tunnen end hästi. Sai hüvasti jäetud ja meeleolugi juba parem. Pingelangus. Üüratu pingelangus. Väsimus. Aga koguaeg ei saa magada, sest koguaeg tahaks hoopis rääkida… ja rääkida. Mis siis, et ei jaksa, kuid räägiks ikkagi. Silmast silma muidugi. Aga magada on vaja, peab, on vaja näha – ilma magamata ei saa. Üks tühimik, üks imelik tühimik endas, millele ma ei oska seletust hetkel veel anda ega leida, on täidetud.
Õhtul, peale Obinitsast saabumist, laulsin kodus ja esimest korda ma kuulsin, et kodus mu hääl kajas või kõlas, eriti veel mõlemat korraga. Aga ma mõtlesin sel samal hetkel ka häid mõtteid. Tagasitulek Setumaalt oli ka põnev. Peale selle, et äärmiselt meeldiv ja kallis seltskond, oli tee ääres ka palju asju, mida ma lugesin valesti või nägin miskeid märke või silte või vihjeid või – aga ilmselt oli see alateadvuse eriskummaline vingerpuss, et end natukene kohmetumalt tunneksin. Eks ma siis naersin totakalt vahepeal. Või… kes teab, mis need asjad tee ääres olid. Eks see näha ole.
Eesti muld ja eesti süda… kes neid jõuaks lahuta.
Tuju ei ole ja vaevalt, et mõne aja jooksul seda tekib kah.
Olen füüsiliselt ja vaimselt väsinud. Füüsiliselt jõe äärseid kaldaid mööda müttamisest laupäeva öösel ning pühapäeva päeval, korraliku une puudumisest ning toitu mitte vastuvõtva organismi pärast. Nädalavahetusel ei tundnud jõudu raugevat kuhugi. Ja vaimselt tänu nendele samadele faktoritele ning liigsest mõtlemisest ja lootmisest ja asjade nägemisest seal, kus nad pole ja… Arusaamatusest. Uskuda seda, mida oma silm nägi, on raske. Ei taha! Ta ju lihtsalt heitis unele mõneks ajaks, põsedki punased ja näos rahulolevalt muhe rõõm. Rahulikkus. Ta magab… Ilmselt on õnnelik, ma usun seda vähemalt. Ja unenäod… Ma loodan neid mõnda aega mitte näha, kõige vähem arve ja numbreid ja … Üldse midagi ei taha näha.
Saastaleht võiks end põlema panna oma valeinformatsiooni ja jaburuse kirjutamise pärast. Muud tegelased ka, kes tõde moonutasid. Palju õnne! Ja kindlasti võiksid end põlema panna ka need, kes nii väga juhtunust pilte teha tahtsid. MIS KURADI HAIGLANE VAJADUS ON TEHA SURNUD INIMESTEST PILTI? Ma pole sellest aru saanud lapsest saati, miks pildistatakse matustel.
Riq’t jäädakse väga taga igatsema. Legendaarne.
Lube on saanud omal ajal hakkama kauni venekeelse looga, mis iseloomustaks kogu nädalavahetuse ja järgneva nädala toiminguid ja olemisi ilmselt kõige paremini. Ma usun muinasjutte.
Bioloogilised kellad ja allergiad.
Niih. Alustan siis sellest, et kolmapäeval sai käidud Von Krahlis, kus toimus väga vahva proge üritus. Kes esinesid, ma tõesti ei mäleta ja tegelikult ei viitsi kirjutada ka, kuna tegelikult ei huvita minu arvamus kedagi 
Aga kontsert oli hea ja rahule ma jäin. Suisa nii hea oli, et alkohol ei läinud kõrist alla. Miski jant on jah. Kui ma arendan kellegagi vestlust, siis ma vahepeal ei joo miskit ja kui on mõni hea kontsert või pidu või üritus, siis ma ei taha seda alkoholiga ära rikkuda. Seega minu pidu piirnes ainult ühe õllega ja vahepeal polnud sedagi kuhugi panna, mis tegi pahaseks, sest mulle meeldis muusikasse sisse minna. Väga.
Ja lehepoisid olid ka nunnud, tänud kutsumast.
Sellel samal ööl nägin ma bioloogilist kella unes – Lehepoisid, Tannar ja Johannes kutsusid mu kuhugi, kaasas oli ka Johannese imearmas preili. Ja neil oli minule üllatus! Ütlesid, et mine vaata sinna tuppa, et seal on miskit, mida sa väga tahad. Ma mõtsin, et no dziiizaz, mulle pole kolmandat kassi vaja ja ma ei taha ju enivei endale koduloomasid juurde. Avasin siis ukse ja mida ma seal nägin! Hästi armas väike poisslaps, kes ulatas minu suunas oma käed ja lunis sülle. Võtsin siis lapse sülle ja kogesin miskit eriti jaburat tunnet, mida veel tundnud ei ole. NAD KINKISID MULLE LAPSE!!! No… mismõttes nagu? Aga laps oli minu oma ja väga armast tõesti. Ta meeldis mulle.
Järgmisel ööl nägin unes, et mu endine klassiõde oli omale tütre saanud ja mina mõtlesin, et oi, kui vahva, et nad on minu pojaga ühevanused, hea koos mängida.
Täna öösel ma bioloogilist kella unes ei näinud, õnneks. Ma kardan seda juba natuke 
Eile sai käidud Triinul sünnal ja soolakal. Kõik oli väga tore ja vahva, aint et miski räme allergia tekkis seal. Ja ma ei suuda ära ühendada, mille vastu. Ma ei usu, et see oleks ehitustolmu vastu, kuna mul kodus magamistoas on ka pahteldatud ja värki tehtud, kuid peale seda ma ei mäleta, et mul kodus oleks nina nii kinni ja imelikku tatti jooksma ajanud. Ja kui Tartus sebradel külas käisin, siis sealgi ei tekkinud mul allergiat, kuigi aitasin ka koristada. Ei tea siis…
Vanadus ja suremas.
