Saja üheksas.
Punk on lahe…
ja see ka
Saja seitsmes.
Kas ärkaksid oma unemagusaimal ööl jälgima, kui teaksid, et mind hommikul enam võibolla pole?
Saja kuues.
Ootamise ajal on kõige rohkem aega.
Saja viies.
Aja veel inemistega juttu, sedapuhku Jaagupiga. Tarkuseid hakkab lendama ühet varrukast teise ja suust välja või sõrmede otstest klaviatuuri kulutamisel:
Sita tuju vastu ei aita miski – see tuleb ja läheb siis, kui ise tahab.
Pole olemas nõuannet, et kõik saab korda – midagi jääb ikka nihkesse. Ja kas ongi vaja, et kõik korras oleks?
Olgem ausad - ka peale päikeselist ilma tuleb uuesti torm.
Saja neljas.
Hmmm, täna on vist tõeliselt kehv tähtede seis: naeratan kõigile, loobin nalju ühest seinast teise, pole kellelegi veel pahasti öelnud, pole isegi mossitanud, ei viitsi kellelegi sitta keerata, ei allu provokatsioonidele, kogemata vist isegi flirdin(mul see viimane pole kohe kindlasti plaanis tahtlikult). Mis toimub, ah? 
Saja kolmas.
Kui ma tööle tulen, siis ma näen põmst esimese asjana SLÕhtulehe esikaant. See on kõik, mida sellest ajalehest tean peale koomusk “Krantsid”, mis seal veel vahel on. Ma ignoreerin seda ajakirjandust, kuna nad suudavad maailma vastikuimad esikaanelood tekitada. Seekord ma hakkasin nutma. Miks? Sellepärast!!!
Värdjakari! Kuradi fakken prussaka emakavähk! Türa küll! Siukestele värdjatele keelaks ma igasuguse õiguse süüa.
Täiesti haige, millised naabrid!!! Näevad nälginud looma aknal haukumas, kuid ei võta midagi ette selleks? Värdjakari! Sellistele “inimestele” ma soovin, et kui nemad kunagi abi vajavad, sellest ilma jäeks – ja üritagu nad halada. Tuletagu meelde, millega nad ise hakkama on saanud.
VÄRDJAD.
Saja teine.
Ma ei tea…
Midagi on nihkes kuskil. Neljapäeval jätsin ma trenni ja koori minemata. Ma olin lihtsalt niivõrd väsinud, et pigem tahtsin voodis olla. Ööseks vaja tööle ka tulla, et magamine ei tee paha. Ja laulma? Ma olen see aasta nii korralikult kohal käinud, et mingi suhtumine seal on ajanud mul natuke öökima kogu kupatuse ja vajasin puhkust. Trenni teen pühapäeval muidugi selle võrra rohkem 
Mingi hetk hakkas tänase öö töö tunduma kuidagi väga vastumeelne. Juba õhtul miskist hetkest alates olen ma veendunud, et ma ei peaks täna üldse tööl olema, vaid kuskil mujal. Hinges on masendav rahutus sees. Siin need asjad on ka läinud juba mingil määral üle mõistuse jaburaks, et see ajab lihtsalt naerma ning see, et ma olen “hea inimene, aga kuri”, lööb üha rohkem välja. Üldiselt ei torgi ma kedagi, kui põhjust ei anta.
Aga midagi positiivset ka. Sain Andra käest mõõdud, mis ma u. pool aastat tagasi olin. Kõhu ümbermõõt on väiksem 7cm võrra ja reie oma 5cm võrra. Tore. Punu on eest kadunud. Peaasi, et neerud rasva jäevad, siis on tervis korras.
Röhitsemise olen ka järele jätnud, kuna õlle vastu ei tunne enam erilist huvi. Tore… Vist…
Ja üldiselt on hea teada, et olen kellegi jaoks oluline – ka ilma sõnadeta. Et ma lihtsalt olen ega kao kuhugi.
Saja esimene.
Aga see postitus on nüüd pühendatud tegelikult laupäevasele korteripeole. Imepärastele Karmole ja Awekale, kes väga armsasti mulle mu südamerõõmuks etendasid üht laulu suurepäraselt.. “su silmade sära…” Tegelikult oli see üliarmas
Siis pühendus keskaegsetele pelmeenidele.
Siis pühendus Triinule, Jaagupile, Gregikule, Herule ja KEK’ile…
Ja kuigi mul välja ei paista teinekord, et ma oleks üüratumas aktsioonis ja räägiksin nii, et ilma vahele segamata teie miskit öeldud ei saa, siis ilmselt nüüd mõnda aega, pikka, on asjalood sedasi, et minuga on tegelikult kõik korras, ärge muretsege, Norma Moraal lööb välja lihtsalt.
Sajas.
Niii, mõistlik toitumine või siis eriti mittetoitumine, pluss korralik trennis käimine ja viitsimine midagi teha, annab tulemusi – riided lähevad selga, jälle.
Üleüldiselt on vist kõik üsna tore, kuid kõigil on miski haige fantaasia minu okulaaridega – mis värk teil nende õpetajatega ikkagi on?
Ma kannan neid aint selleks, et te mind tõsiselt võtaksite. Kuna selle lause peale on juba naerdud hüsteeriliselt, siis see pole enam naljakas.
