Neljakümne kuues.

Palun! Eriti on see mõeldud noortele lastele.

Neljakümne viies.

Kui kaua läheb järgneval pildil oleva soengu lahtivõtmiseks aega? Üle kivade ja kännujuurikate turnimise läks selle meisterdamiseks aega u. poolteist tundi. Preili Leena sai kenasti oma kvalifikatsiooni kätte, mis oligi tegelikult kõige olulisem asja juures.

Noh, ütleme siis nii, et… 15minutit läks selle soengu lahtisaamisele, u. 5 minutit üksikute konksus klambrite otsimisele ja 5 minutit lahtiharjamisele. Peale selle oli kasutuses kolm paari käsi ja tõdemist, et see on keeruline tegevus

Tänud.

Soengu lahtivõtmine oli siis üks osa minu kokkutulekust. Palju õnne

Neljakümne neljas.

Tundub kuidagi tore

Neljakümne kolmas.

Sõnusin just hommikul vara ära, et ei hakka kokkutulekust muffigi kirjutama rohkemat peale eelmise postituse, aga…

Täna öösel oli järellainetus. Ma olin pesuehtne Supermän. Kohe täitsa mees. Suur mees, suurte musklite ja kõige muuga. Mingi hoone hakkas kokku varisema, kuna seal toimusid imelikud asjad ja siis Supermän Heart kiskus omal riided seljast ja nende alt tulid välja seksikad lühikesed liibuvad püksikud ja miski totakas trikoo ning keep ja lendasingi kohe kõiki päästma. Lahti oli vaja saada ühest ussist, kuna see hullaski sees – pikkust oli tal umbes meeter, aga laamendas ja vingerdas usinasti. Tõmbasin ta pooleks, aga vana rajakas elas ikka edasi. Sõi isegi oma saba ära! Mis hullem veel, ma nägin, kuidas see saba tal keskelt uuesti välja tuli ning maha kukkus. Pärast sõidutasin ma ATV seljas lapsi. ?????

Üldiselt oli väga vahva üle pika aja unes lennelda. Naljakas oli aint see, et ükski naine ei kiljunud, et “aaaa, Supermäään, aaaa, ääää”. Noh, tegelt ei karjunud ükski mees ka. Ah, haige värk.

No tõesti, oleks ma siis eile miskit alkohoolset või kurat seda teab, mida tarbind, aga eile oli töö juures kõigest inventuur.

Kuid siiski, seoses kokkutulekuga. Ma sain selgeks, kuidas on võimalik teisel korrusel minna ühest uksest sisse ja tulla teisest välja! See oli põnev Ei teagi, mis täpselt. Kas see, kuidas ma miniseelikus üsna poolalasti külmas ja kaunis Põhjamaa sügisöös mööda katuse ääri turnisin ja ronisin, (endale romantikat tehes, vahepeal taevast vaadates ja puid, mida ma ei näinud eriti hästi, kuid märkasin Karmust oma auto juures askeldamas) et teisele poole rõdude juurde saada või see, et ma olin natuke joogine, kanapime ka ja kardan kõrgust veel omakorda. Või hoopis see, et lootes ühest uksest sisse pääseda, aeti mind kurjasti rõdule tagasi või see, et mulle julgestusmeeskond, Alari ja Sentius,  järele tuli Siiamaani on müstika, kust nad välja ilmusid. Öö oli täis kangelasi ja nende avastamata külgi. Kusjuures, suure turnimise käigus jäid mu õhukesed retuusid siiski terveks!

Ja jätkuvalt ma väidan, et mina EI OLE Xel! Mitte, et mul ta vastu midagi halba oleks

Aga üldiselt – ei viitsi tänast teksti üle kontrollida, seega andestage mulle mu vead.

Tänan.

Neljakümne teine.

Inimesed ON haiged.

Mina olen ka inimene, seega olen mina ka haige.

Kui aus olla – olen ikka küll, jah.

Neljakümne esimene.

Mini-Me

Kui mind lõbustatakse, siis kipun täpselt samamoodi reageerima. Jup, mul on youtube’i sõltuvus.

Neljakümnes.

No täiesti haige värk!

Orkutis sõprade kontodel ringi liikuda on väärt tegevus, sealt leiab pärleid.

Tänud, Maria … hahhhhahahahaha

Jah, ma tean, et teiste üle pole ilus naerda, kuid kas nemad enda üle naerda oskavad? Igatahes, ma naeran koos nendega. Kampsid on siiski ägedad.

Phhh, mind erutavad kõrge kaelusega kampsid. Haige ühiskond.

Kolmekümne üheksas.

Minu jaoks omab sõna “ebanormaalne” väga halba tähendust.

Kallis rahvas! Palun mõelge enne, kuhu te end lahterdate.

Kõik mu sõbrad on normaalsed.

Kolmekümne kaheksas.

Ma naeran viimasel ajal liiga kõvasti ja liiga südamest.  Mõne arust tundub mu naer väga kuri olevat.

Imelik…

Ja mõnikord ma luristan naermise lõppu, sest ma naeran nii südamest, et suumahlad ei püsi enam seal, kus nende koht.

Ja mõnikord ma naeran suisa nii hüsteeriliselt, et hakkan naerupisaraid ka valama.

See on normaalne.

Soovitan.

See ei ole haige. Muud asjad on.

Kolmekümne seitsmes.

Ma nägin täna öösel haiget und. Okei, päeval nägin ka haiget und.

Öösel ma nägin unes, kuidas mul olid koju tekkinud igasugused tillukesed kiisupojad, nirgipojad, rotipojad ja muud säärased pojad ning kõige selle juures oli haige see, et mul kassid sõid neid. Isegi kiisupoegasid!!!

Millega ma selle siis nüüd ära ole teeninud? Säärase rõveduse?

Hästi karvast mustavalgekirjut ussilaadset olevust nägin ka, kes salvas kõiki iminapaga. Ma tavaliselt unes tunnen igasuguseid asju, kuid seda salvamist ma ei tundnud. Igatahes, hetke pärast oli miski tüüp mu kaela kallal ja üritas seda mürki välja imeda. Imeski. Mingil määral olen ääretumalt õnnelik, et selliseid usse tegelikult olemas pole, see oli ikka tõeliselt haige roomaja.